Huhh, ärkasin selle peale, et nägin unes sookolli, seda Ojasoo-Semperi mudast kolli, keda eile telekas näidati. Arvan, et ma pole ainus, kes täna öösel seda unes nägi. Üks sõber kirjutas eile Facebookis, et tema viieaastane tütar oli hakanud kolli nähes lausa sedavõrd kartma, et palus emal televiisori kinni panna. Roosi õnneks ei pannud seda jubedat elukat tähele.
Ka ülejäänud osas meenutas Ojasoo-Semperi koduvideo stiilis tehtud säästufilm Dante „Põrgut.” Kus üks õõvastastav stseen teise järel. Ainsa vahega, et kui Dante „Põrgul” (on ka mõte sees, siis sellel teosel puudus igasugune mõte. Või oli, aga seda ei osatud välja mängida.
Ojasood ja Semperit on siiamaani geeniusteks peetud, aga see film näitas hästi, et nad seda tegelikult ei ole. Sellise filmi oleks suutnud valmis teha mistahes külakese filmientusiast, kui ta seda oleks tahtnud ja kui talle oleks selle eest füüri lastud. Ainus küsimus on, et miks peaks.
Miks peaks sellist filmi tegema? Sellist, mis vaatajal kõhu keerama paneb, ja mitte seepärast, et sel mingi sünge tagamõte oleks, vaid seepärast, et see on nii uskumatult halvasti tehtud?
Kui mõelda, et Ojasoo ja Semper said selle käkerduse eest veel riigilt raha ning mitte vähe, siis hakkab tõeliselt paha.
Jumal tänatud, et eile sai pool päeva Iivo Niskase kullavõitu vaadatud, see kuidagi leevendas seda öögatusetunnet.
Aga need, kes Ojasoolt ja Semperilt selle filmi tellisid, võlgenevad Eesti rahvale küll vabanduse. Nende peo ärarikkumise pärast.
Pildil stseen Dante Infernost, kolmepealine põrgukoer Kerberos. Kujutis Wikipediast.
7 kommentaari:
See hetk sai pea ära keeratud, meil endal võimalus oma elu puhtana hoida - pead keerata, silmi sulgeda.
Soe tunne jäi minul lõõtsamänguga ja lastega taluperet vaadates, sugulasi ka veel hulgas. Koledad hetked rääkisime külas laua taga maha lihtsalt, aga suht vaimuhaige värk oli.
Minu tänane tunne on üleküllastatus Eesti 100 värgist, täna ei taha enam midagi näha sel teemal, viimased, tordised sinimustvalged rändasid just prügisse. Aitab, nüüd palun kevad, ülestõusmispühad, rohelus. Pajutibud juba sirutavad end.
Ebareaalne on see, et külades oli nii palju noori laua taga. Tegelikult see ju nii enam pole.
See jopa-koll oli ju Navi- Padar !
Sihukese saab kui sots ristata kesikuga.
On selline mulje, et tänapäeval asendab tõelist kunsti mingi veiderdamine, roppused ja üleskeeratud helivaljus. Alates taieste performance'ga ja lõpetades teatriga.
Tõeline anne ei ole pealetükkiv ega võta palju eluruumi, olles justkui vabandav vaikuse või looduse harmoonia rikkumise pärast.
SemperOjasood aga ei vaadanud, küll aga mängis taustaks selle helitaust, millest piisas.
Kas kellelgi olid kõrgemad ootused selle ürituse osas? Eesti kultuuris ja ka ühiskonnas laiemalt on lumpeniseerumise ajajärk. Eranditult kõik elukutselised näitlejad teevad haltuurat seebiserjaalides, ooperis on lava dekoratsioonid euroalustest, huumoriks peetakse labast ropendamist jne. Sallivam tuleb olla, tuleb andestada!
Kui projekt NO99 lõpuni tiksub, siis pole enam midagi järel eesti rahvuslikust moraalist. Iga etendus annab hoobi mingile kultuuriaspektile. Tekkis kohe huvi analüüsimaks milline etendus mida ründas.
Postita kommentaar