neljapäev, 7. detsember 2017

Minu Soome



Soomlasena peaksin ju ka midagi Soome 100nda aastapäeva puhul ütlema :). Kõigepealt seda, et enne seda, kui ma õppisin ära eesti keele, õppisin ma ära soome keele. Ehk minu esimesed sõnad olid soomekeelsed. Seda lihtsal põhjusel - minu ema Toini, vanaema Selma ja Ingerimaal Muratta külas sündinud vanavanaema Ida-Katariina, keda hüüti Iidiks või Vanamammaks, rääkisid omavahel soome keeles. Nii jäid need sõnad ka minule külge. Eesti Televisiooni minu lapsepõlvekodus praktiliselt üldse ei vaadatud. Kogu aeg oli lahti kas Soome Yle1 või Yle2, kust isa vaatas uudiseid, filme ja sarju (näiteks hilisõhtust „Alfred Hitchcock presents”, mida ka minul vaadata lubati), ema Dünastiat ja mina Pikku Kakkost. Lisaks sellele vaatas isa ka ETVst uudiseid ja Kesktelevisioonist Vremjat ning kuulas raadiost Ameerika häält, aga põhiline oli meie kodus ikkagi Yle. Seepärast teeb mul siiamaani hinge eriliselt soojaks, kui selle saate tunnusmuusikat kuulen ja ma näen rõõmuga, et meie kodus kasvava väikese kolmeaastase soomlase lemmiksaade on samuti Pikku Kakkonen. Olen üritanud talle ka eesti lastesaateid tutvustada, aga midagi pole teha - soomlane nõuab ikka Pikku Kakkost. Ilmselt on see rahvus tal veres, mis on naljakas, sest ta on ainult veerandi võrra soomlane. Aga ju on siis see soome sisu nii tugev, et ulatub üle põlvkondade. Selle sisu tõttu panid soomlased ka Talvesõjas venelastele vastu ja eestlased, kel seda sisu ei ole, andsid neile alla.

Minul endal, kes ma olen poole võrra soomlane, on olnud juba varasest lapsepõlvest tugev teadmine, et ma olen soomlane. Varem üritasin seda tunnet alla suruda, et mängu- ja koolikaaslastega samastuda, aga kuskil viis aastat tagasi või nii tekkis mul oma ema rahvuse üle uhkus. Nüüd olen neljakümneaastane ja tunnen, et mida aeg edasi, seda soomlasemaks ma muutun. Okei, mulle ei meeldi saunas käia, see on ainus asi, mis mind ühest õigest soomlasest eristab, aga muus osas olen soomlane, mis soomlane. Mind häirib, kui vestluskaaslane mulle liiga ligidal seisab - eestlased teevad seda sageli ega näe ses midagi imelikku. Mina pean neist aga siis alati väheke eemale nihkuma. Soomlased seisavad ka poejärjekorras teineteisest kaugemal kui eestlased.

Mulle meeldib ausus. Või mis, ausus on mulle püha asi. Kui ma kellelegi oma sõna annan, siis seda naljalt ei murra. Eestlaste puhul olen pannud tähele, et sõna antakse ja sõna võetakse ning suulisi kokkuleppeid ei peeta millekski. Soomlaste üks lemmikütlusi on, et rehellisyys maan perii. Eestlastel sarnast ütlust pole või ei tea ma seda. Siin armastatakse nihverdada ja teisel nahka üle karvade tõmmata. Juba minu eestlasest vanaisa Gustav Eduard ütles, et sõber sõbral p... koorib :) Ma ei tea, et soomlastel sellist ütlust oleks.

Ühel hetkel, ma ei teagi, kui vana ma siis olin, kolisid mu onud Soome elama. Üks võitles ingerlaste õiguste eest ja võitis, teine võttis soomlannast naise ja lõi temaga perekonna. Üsna varsti kolis sinna kogu mu emapoolne suguvõsa - Soome riik kutsus nimelt kunagi Venemaale välja antud ingerlased ja nende järeltulijad paluumuuttajatena Soome tagasi ja kuna sellega kaasnesid mitmed hüved (korter, abirahad), siis ei mõelnud keegi muidugi pikalt. Ainult minu ema jäi Eestisse, sest mu isale Soome kolimise mõte ei meeldinud. Tema oli ikka Eesti eest võidelnud ja lõpuks ka võitnud, kui Eesti iseseisvaks sai :). Ja ta tahtis surra omaenda ehitatud majas.

Nii me jäime, aga käisime tihti Soomes sugulastel külas ja mina muudkui ahmisin onu Soomest toodud ajakirju lugeda. Ta tõi neid sealt ikka kastide kaupa, sest ta naise vanemad tegelesid ajakirjade müügiga. Nii oli mul hunnikute viisi Anna'sid, Seura'sid ja Apu'sid, aga ka Aku Ankka'sid ja Roope Setä'sid, lisaks hulka muid ajakirju. Minu isagi võttis vahel onu toodud Suomen Kuvalehti kätte ja sirvis huviga. Kui midagi aru ei saanud, siis küsis minu käest, et mida see või too sõna tähendab. Nagu ka Ylest filme ja sarju vaadates - pidin talle tihtipeale seletama, et mis seal nüüd juhtus.

Praegu, mitukümmend aastat hiljem, on minu jaoks ülimalt loomulik, et meie telekapaketis on ka Yle 1 ja Yle2. Nende eest tuleb lisa maksta, aga ilma nendeta ma elada ei saa. Mis ma siis vaataksin, Terevisiooni või? Ärge tehke nalja. Mulle meeldib isegi Soome huumor rohkem kui Eesti oma. Te vaadake Jope Ruonansuud, te ei kahetse! :). Soome ajakirjadele puudub mul praegu ligipääs, sest Võrus neid ei müüda. See ajab mind vahest väga närvi ja me oleme Innoga vahel seepärast ekstra Tallinnasse sõitnud, et Stockmanni ajakirjaletist Anna või Seura osta.

Aga miks see soomlane siis juba Soomes ei ela, küsite te muidugi nüüd. No vot. Ma ise ka ei tea. Ilmselt kättevõtmise asi. Teate seda anekdooti soomlasest isast ja pojast, kes läksid metsa, tegid seal terve päeva tööd ja vahetasid selle aja jooksul ainult kaks lauset: „Vaata, jänes!” ja „Jänes, neh!”? Soomlased on häääästi pikaldased. Aga kui paras aeg kätte jõuab, siis tegutsevad kiiresti. Nii kiiresti, et eestlane ei jõua selle aja jooksul isegi mitte suud lahti teha.

Nii et küll see aeg veel kätte jõuab. Oodake ja te näete :). Hyvää itsenäisyysjuhlaa, rakas Suomi!!!

Pildil minu soomluse ilmasammas, kallis-kallis Vanamamma Ida, kelle räägitud lood on mul siiamaani kaustikus kirjas. Vanamamma kolis koos perega (kolm tütart ja üks poeg) sõja ajal Soome elama ja töötas Salos taluteenijana, kuni Soome teiste seas ka nende pere Venemaale välja andis. Vanamamma ainus poeg Eino-Ernest mobiliseeriti punaväkke ja Eestisse sattuski Vanamamma seeläbi, et kuulis oma poja siia saatmisest. Paraku jäigi Eino-Ernest sõjas teadmata kadunuks. Vanamamma elas 96-aastaseks. Pildil oleme tema väikeses majakeses Rakvere lähedal Piiral tema sünnipäeval.

P.S. Küsisin ka Innolt, kuidas on soome naisega koos elada. Ta ütles, et ei kommenteeri, ja lisas, et temale Jope Ruonansuu ei meeldi ning ta ei saa üldse aru, miks ma teda vaadates kõva häälega naeran :) Teine asi, millest ta üldse aru ei saa, on miks ma igal aastal telekat ette naelutatult Soome tangokuninga ja -kuninganna valimisi vaatan. Tema arvates ei ole soome tango üldse mingi tango. Minu arvates on aga soome tango ainus tango!



Ja siin veel üks pilt hästi kallist inimesest. Vanamamma õest tädi Elsast, kes mind lapsena hästi palju hoidis. Tädi Elsal oma lapsi ei olnud ja ta käis oma sugulastel lapsi hoidmas. Natuke enne oma surma kinkis tädi Elsa mulle oma armsaima nuku, kelle nimi oli Galja, ja ma olin selle üle üliõnnelik, sest enne seda käisin tädi Elsa ja Vanamamma pool (nad elasid koos) Galjaga mängimas ja minu suur unistus oli see nukk omale saada. Ta on mul siiani alles. Vast kunagi näitan teda siin blogiski, kui ta Roosile üle annan :) Ehk jõuludeks :).