reede, 8. detsember 2017

Kuidas ma pool aastat kurt olin



Kui te olete vahepeal endamisi arutlenud, et ei tea, miks see Irja nii vähe blogib, siis vastus sellele on lihtne - ma olin viimased pool aastat praktiliselt kurt. Kui Inno midagi küsis, siis pidin talt alati üle küsima, et mida ta ütles. Televiisorit oli väga halb vaadata, eriti neid saateid, kus subtiitreid polnud. Hääle keerasin poole kõvemaks kui tavaliselt ja ma täitsa imestan, et keegi selle peale ei protesteerinud. Kuna kõrvakuulmine läks järjest halvemaks, siis hakkasin juba vaikselt kuuldeaparaatide reklaame uurima. Et kes teab, äkitselt läheb vaja. Inno siis lohutas, et ole normaalne, pole sul mingit kuuldeaparaati vaja, küll see kõrvakuulmine taastub. Ma ei olnud selles eriti kindel ja mul oli ka plaan B: kui mul lapsepõlves ägedad keskkõrvapõletikud olid, siis käisin polikliinikus kõrva soojendamas. Vastiku torbiku all istumas, mis on peale jõululuuletuste päheõppimist minu kõige vastikumate lapsepõlvemälestuste topis nr 2. Olin üsna kindel, et sama saatus ootab mind ka nüüd.

Õnneks õnnestus mul seda torbikut siiski vältida (kui neid ülepea üldse enam eksisteerib, ma ei ole kõrvahaiguste raviga kursis). Detsembri alguses läks mu parem kõrv korraga lukust lahti ja puhh, jäigi lahti. Ma ei teadnud, mida suurest rõõmust teha. Te ei kujuta ette, kui vastik see on, kui ühest kõrvast kuulmine ära läheb! See mõjutab ka ajutegevust, kui kogu aeg nii lihtsa asja nagu kuulmine nimel pingutama pead. Ka sõnade rittaseadmine muutus vaevalisemaks ja sellest see mu vähene kirjutamine tuli.

Nüüd võiks küsida, et kuidas see kõrv mul ikkagi pool aastat tagasi lukku läks. Khmm. Tuleb tunnistada, et omaenese lollusest. Ma nimelt käisin kevadel palja peaga ringi ja see oli väga külm kevad. Mäletan hästi, kuidas meie maja tädid mul mütsi pähe panna soovitasid, aga ma olen teadagi põikpäine. Nii see külm tuul mul ühel hetkel läbi pea puhus ja ükspäev oligi nii, et kõrv oli lukus. Ja jäi lukku lausa pooleks aastaks. Suvel, ühel eriti palaval juulipäeval (neid oli sel suvel ainult üks) läks korraks lahti, aga kui külm ilm peale tuli, siis oli hopsti lukus tagasi. Te ei kujuta ette, kui vihane ma siis olin.

Nüüd käin piinliku hoolega, müts peas. Isegi siis, kui võib-olla võiks ka ilma mütsita käia. Sest sellist kogemust ma enam endale ei taha. Brrrr. Enne olen nõus kümme jõululuuletust pähe õppima. Ausõna.

Pildil 17. aprill, Inno sünnipäev, kui hakkas lund sadama ja puhus vile tuul. Umbes sel ajal ma palja peaga käisingi. Nii nägid samal päeval välja lilled Võru linnavalitsuse ees:



P.S. Ma ei saa jätta mainimata, et vihkan selliseid ilmamuutusi. Kus ühel hetkel on kevad justkui käes ja teisel hetkel on hopsti talv tagasi. Seepärast läheb iga normaalne inimene kevadel lõunamaale ja tuleb tagasi alles mai lõpus. Parem, kui juuni lõpus :). Siin mina samal ajal - 17. aprillil! - Lissabonis Expo linnaosas. Paradiis!