pühapäev, 10. detsember 2017

Kuidas Eesti riik ise toodab vaesust juurde


Eestis on viimasel ajal kujunenud üheks suuremaks probleemiks vaesus. Ehk see, et inimesed, suures osas lastega pered ei tule enam toime. See on põhjus, miks viimases hädas on hakatud vähendama madalapalgaliste maksukoormust - et seda kasvavat vaesust kuidagi ohjeldada.

Samas toodab Eesti riik seda vaesust ühtelugu juurde, ja seda tehakse maksumaksja raha eest.

Ma võin enda kogemuse põhjal näiteks välja tuua, kuidas riik on muutnud väga jõhkrate survemeetoditega minu täiesti maksujõuetuks. Ja ma arvan, et ma pole ainus, selliseid inimesi on Eestis tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid.

Algas kõik sellisest pealtnäha lihtsast asjast nagu abielu lahutus - Eestis lahutatakse ligemale pooled abielud. Siis oli vara jagamine, kus ma nagu õige mees kunagi, jätsin oma kõige suurema vara, maja Tallinnas Nõmmel oma naisele, koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga, et säästa peret närvesöövast vara jagamisest. Suhe purunes, kuna abikaasa oli vägivaldne, ja nagu tüüpiline vägivalla ohver, olin sunnitud lahkuma mina. Täpsustuseks, et tol ajal, ligi 10 aastat tagasi jäi perevägivalla puhul õigus vägivallatsejale. Ohver oli kõiges süüdi.

Siis otsustas kohus laste saatuse ja nagu tol ajal oli kombeks, jäeti lapsed naise juurde. Perevägivalda tol ajal laste hooldusõiguse puhul ei arvestatud. Ja nagu tol ajal kombeks, mõisteti minult kui mehelt välja elatis. Mul oli hea sissetulek ja elatise maksmisega probleeme polnud. Siis tuli kohe peale majanduskriis, mistõttu ma kaotasin sissetuleku ja mul arestiti kõik arved ja võeti ära kõik raha, mis seal oli.

Riik pressis mult kohtutäiturite kaudu igas kuus välja 500 eurot, kuna kahe lapse ülalpidamiseks oli arvestatud 1000 eurot kuus ja minult nõuti sellest poolt. Ma ei suutnud seda maksta.

Ühel hetkel olin paljas nagu püksinööp. Siis edasi mõistis kohus mind elatise võlgnevuse pärast vangi. Päris trellide taha ei pandud, karistus oli asendatud ÜKT-ga, kuna mul on uus suhe ja väiksed lapsed.

Nüüd ei leia ma kriminaalkaristuse tõttu enam erialast tasuvat tööd (mul on ülikooli magistrikraad - ka selleks on kulutatud kümneid tuhandeid maksumaksja raha) ja ma olen töötu ning riigi ülalpidamisel. Riik katab perega seotud kulusid kokku umbes 1000 euro eest kuus, sellest laste peale on arvestatud ligi 200 eurot. Seda on vähe, aga kui kokku hoida, saab hakkama.

Siin ma nüüd olen - puruvaene. Samas olen talitanud nagu kord ja kohus täpselt nii, nagu mulle on riigi poolt ette öeldud ja näidatud.

Inimesed, kellega olen rääkinud, ei näe muud lahendust praeguses olukorras kui koos perega välismaale ära minna. Seda soovitati isegi toidupangast, kust perele toitu tõin, sest ka toidupangad kiratsevad - abivajajaid tuleb kogu aeg juurde. Eestis antakse toiduabi kaks korda kuus, aga näiteks Soomes iga päev.

Mis on iseenesest huvitav, et enne pressis riik kahele vanemale lapsele välja 1000 eurot kuus, kulutades selleks menetluste peale kümneid tuhandeid eurosid, nüüd aga ei leia riik kahele nooremale lapsele rohkem kui 200 eurot kuus.

Kui nüüd küsida, kust tuleb vaesus Eestis, siis on ühe juhtumi varal on nüüd asi nö puust ja punaseks selgeks tehtud.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

asi pole riigis vaid riigi juhtides, kes konkreetselt midagi tegi,

Anonüümne ütles ...

Ma loodan nii väga, et selle vana, katkise plaadi käiamise juures paned sa tähele ka seda, kui vahva naine sul praegu on ja kaks toredat last. Elu ilu peitub lihtsuses ja armastuses, teil ei ole tegelikult mitte midagi puudu. Teil on isegi kohupiimakorpe ja moonisaiu kui vaja. Rohkem tänulikkust ja kõik hea hakkab kasvama. Nibg lõpeta see ajakirjanikuameti ori olemine, unusta see amet ja õpi ringi.

Anonüümne ütles ...

Eurobanaania kodanikelt varastavad nende kohalikud kupjad kõik peale vaesuse.