laupäev, 21. oktoober 2017

Aga mina unistasin nõuka ajal lapsena iseseisvast Eestist. Päriselt ka

Praegu on läinud lahti hirmus president Kaljulaidi tümitamine selle eest, et ta julges kahelda selles, et lapsepõlv nõukogude Eestis võis olla õnnelik. Väidetakse, et kõigi lapsepõlv oli palju õnnelikum nõukogude liidus.

Kuigi mulle ei meeldi see, kuidas üks tehnokraat Eesti presidendiks pandi, millises ametis peaks olema filosoof, näiteks mõni kirjanik, aga sellega olen küll päri, et paljude inimeste lapsepõlv polnud nõuka ajal õnnelik. Näiteks mina unistasin juba lapsena iseseisvast Eestist ja vihkasin nõukogude võimu. Päriselt ka.

Juba kui kooli läksin, umbes 7-aastaselt kuulasin iseseisvalt Ameerika Häält ja raadiojaama Vaba Euroopa. Iga päev. Mulle olid lapsena hästi tuttavad nimed Ilmar Mikiver ja Ilmar Külvet. Ma pean tunnistama ausalt, et ma unistasin iseseisvast Eestist, sest mu vanaema rääkis sellest ajast ainult head, kuni tuli okupatsioon, mis kõik pea peale keeras. Võttis inimestelt maa ja võimaluse tööd teha. Mu vanaema kuulas samuti iga päev Ameerika Häält.

Loomulikult sai nõuka ajal hakkama, seda ei saa eitada, aga see ei tähenda, et elu oleks õnnelik olnud. Tegelikult oli elu ju sitt mis sitt nõuka ajal, kui mõned erandid, nö nomenklatuurne seltskond välja arvata. Aga sinna kuulusid vähesed. Ülejäänute elu ja tingimused olid ikka äärmiselt kehvad. Seda enam ei mäletata, aga nii see oli.

Praegu kurdetakse, et kõik on kallis, aga nõuka ajal polnud poest konkreetselt ju midagi saada. Letid olid tühjad. Ja need kohad, mis on praegu kaltsukad, kus müüakse kasutatud asju, olid vanasti komisjonipoed, kus kaup oli mitu korda kallim kui poes. Seda ei jaksanud keegi osta. Autot ja üldse reisida said omale lubada väga vähesed. Välismaale ei pääsenud üldse. Kas see on siis õnn? Lapsed istusid päevad läbi maja ees liivakastis ja kuhugi ei pääsenud. Ma olen ise hiljem ja nüüd oma lastega pool maailma läbi käinud, nõuka ajal oli see täiesti mõeldamatu.

Räägitakse, et inimesed on hambutud ja nõuka ajal seda polnud. Aga selle praeguse hambutuse põhjused peituvad nõuka ajas, mil arstiabi oli küll tasuta, aga selle kvaliteet alla igasugust arvestust. Inimesed ei julgenud arsti juurde või haiglasse minna, sest sealt ei pruukinud elusalt tagasi tulla. Hambaarstid mitte ei ravinud, vaid tõmbasid hambaid välja. Inimeste toidulaud oli väga kesine, midagi värsket ega rohelist saada polnud, seetõttu lagunesid hambad ja inimesed jäid haigeks. Paljud olid läbi juba 50-aastaselt. Nõukogude Liidus oli inimeste eluiga üke lühemaid maailmas. Kas see oli õnnelik elu? Minu vanaema kasvas üles vabas Eesti Vabariigis ja tema hambad olid terved kõrge vanuseni, ta ei käinud oma elus kordagi hambaarsti juures, sest seda polnud vaja. Ta rääkis, kuidas tema kodus iseseisvas Eestis polnud mingit toidupuudust ja inimeste toidulaud oli väga mitmekesine ja rikkalik. Nälg tuli koos nõukogude võimuga.

Minul lapsena polnud nõuka ajal sageli midagi süüa, sest poed olid tühjad. Mul polnud õigeid riideid, sest neid polnud saada. Ma tunnistan, et olin väga õnnetu ja igal õhtul enne magamaminekut unistasin, et Eesti võiks olla iseseisev. Unistasid Eesti Vabariigist ja sini-must-valgest. Kõlab uskumatult, aga nii see oli. Ma ei valeta. Ma vaatasin iga päev ka Soome televisiooni ja seal oli näha, mis elu soomlased elavad ja lihtne oli seda oma eluga võrrelda. See oli nagu öö ja päev ning lõhe suurenes iga päevaga. Nüüd on Eestis küll raske, nii nagu oli Soomes raske pärast sõda, aga on näha, et Eesti liigub vähemalt õiges suunas. Inimeste elujärg paraneb aeglaselt, aga paraneb. Nõukogude ajal kõik lagunes ja mädanes.

Ma pole kaugeltki rahul sellega, mis Eestis praegu toimub, mind häirib inimeste suurenev ebavõrdsus ning maapiirkondade üha suurem mahajäämus, aga see ei tähenda, et nõuka ajal oleks olnud elu parem. Ma julgen ausalt tunnistada, et nõuka ajal oli elu sitt, ka lastel, ja sitemat lapsepõlve annab ette kujutada kui see, mis oli nõuka ajal. Kuigi jah, seda tuleb tunnistada, et oli ka siis helgemaid päevi, mil võis end päris hästi tunda. Näiteks suvisel ajal marja- ja seenemetsas või maal vanaema juures. Seal unustasin mõneks ajaks ära, kus riigis ma elan.

Ainus asi, mis mul võrreldes lapsepõlvega on muutunud, on suhtumine esimesse Eesti presidenti Konstantin Pätsi. Lapsena kogusin marke ja mul oli päris korralik Pätsi kujutisega markide seeria. Mulle lapsena Päts meeldis, kuna paljud vanemad inimesed meenutasid Pätsi heldimusega. Päts oli minu jaoks iseseisva Eesti riigi sümbol. Vanemad inimesed rääkisid ikka, et Pätsu ajal oli nii ja Pätsu ajal oli naa. Ja et elu oli siis, Pätsu ajal ikka palju parem olnud. Kõike oli saada, millestki polnud puudust jne. Hiljem olen aga lugenud ja teada saanud, et Päts polnud päris see, kellena ta välja pistis. Mu vanaema ütles ka, et rahvas rääkis, et Päts müüs Eesti riigi maha. Eks ta nii oli kahjuks.

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ära aja pada, Inno!
Millal Sa valetama oled õppinud?

Inno ütles ...

Ma ei valeta. Nii oli. Ühte asja tahaks veel lisada. Nõuka ajal tundsid lapsed end ilmselt paremini seetõttu, et lapsi oli palju ja oli, kellega mängida. Praegu on lapsi nii vähe, et väiksemates kohtades pole lastel enam mängukaaslasi. Mäng on lapse jaoks aga väga oluline ja mängib olulist rolli nn õnnetunde puhul.

Anonüümne ütles ...

Väidan jätkuvalt, et nõuka aeg oli kõige suuremate võimaluste aeg.
Ega siis ikka tiitleid paljalt poliitkorrektsuse eest või raha eest ikka ei antud küll nagu praegu.
Muusikuna pidid komisjoni ees tõestama oma muusiku taset, enne kui järgmise zhürii ehk rahva ette pääsesid. Ja "raamatuid" siis välja anda ei saanud, pidi vähemalt RAAMAT olema.
Asjadest - tõsise tahtmise korral võis kõike hankida. Ütlen ausalt, pähemääritud asjad ei ole essugi väärt.
Nüüd eriti oluline - nõuka aeg andis ka võimaluse kogu süsteemi reformida, tuues ohvriks kasvõi iseenda. See on küll viimane asi, mille peale haukuda.
Kokkuvõtteks, ma ei saa aru kui nüüd nii õige asi on, mida siis veel 25 aastat hiljem vaja nii pingsalt nii vana asja vaja halvustada! Õnn on ju õue pea! Või on midagi nihu?

Inno ütles ...

Küsitluste järgi on eestlased kõige õnnetumad inimesed Euroopas ja ühed õnnetumad maailmas. Ilmselt seepärast püütakse väita, et varem oldi veel õnnetumad ja et see kõik tuleneb nõuka ajast. Samas näiteks Kuubal kehtib nõuka süsteem siiamaani ja inimesed on ühed õnnelikumad maailmas.

Ma täiesti usun, et paljud inimesed olid nõuka ajal õnnelikumad kui praegu ja neid võib isegi olla enamus. Mina aga end nõuka ajal Eestis õnnelikuna ei tundnud ja ma tunnen end praegu ka välismaal palju paremini. Aga ma olen ilmselt erand selles osas.

Nõuka paremad asjad ütles ...

Pudelipiim ja koorejäätis olid puhta maitsega, kanged alkoholid ei olnud nii sünteetilised, sõbralikumad kaasinimesed ja kolleegid, muretus tööturul ja turustuses.
Puudusid ärikate/spekulantide keelutsoonid ja privileegid.

Anonüümne ütles ...

...ja nüüd oma lastega pool maailma läbi käinud, nõuka ajal oli see täiesti mõeldamatu.
Portugal pole pool maailma :-)

Inno ütles ...

Mul on eelmisest suhtest ka lapsed. Nendega sai samuti igal pool käidud. :)

Anonüümne ütles ...

Kui sa pidasid silmas reisimist oma "eelmiste" lastega, siis on vale kasutada sõna "nüüd".

Inno ütles ...

Milleks tähte närida? Ma rääkisin loos oma lapsepõlvest ligi 40 aastat tagasi, mis oli enne, ja võrdlesin seda eluga iseseisvas Eestis, mis on minu jaoks „nüüd”.